Viimastel aastatel on esile kerkinud teosed, mis näitavad, et videomängude adaptatsioonide halb kuulsus on lõppenud. Netflixi animatsioonidest kuni lavastatud õudusfilmiteni ulatuvas nimekirjas on parimate adaptatsioonide hulgas sellised teosed nagu Pokemon, Fallout ja Arcane.
Videomängude adaptatsioonide halva kuulsuse ajastu näib olevat lõppenud. Viimastel aastatel ilmunud arvukad edukad filmid ja sarjad viitavad sellele, et valdkonna negatiivne maine on murtud. Neile, kes pidid varem leppima keskpäraste Tomb Raideri filmidega ja nägid õudusunenägusid lavastatud Mario teostest, on see märkimisväärne muutus.
Netflixi animatsioonidest kuni lavastatud ellujäämisõuduseni ulatuvas valikus on videomängudest adapteeritud 10 parimat filmi ja sarja järgmised:
Selles teoses annab kogenud Briti näitleja Bill Nighy hääle legendaarsele Mewtwo'le, mis on vaid üks filmi nauditavatest külgedest. Timi (Justice Smith) ja Lucy (Kathryn Newton) seiklus kadunud isa otsimisel toob esile maailma suurima detektiivi väärilise mõistatuse. Ryan Reynoldsi võluvalt hääletatud Detective Pikachu viib vaataja läbi Ryme City, pakkudes Pokemonide maailmale enneolematut pilguheitu.
Capcomi Devil May Cry seeria on tuntud oma efektse aktsiooni poolest; seetõttu pole üllatav, et mängudest adapteeritud Netflixi sarjal on üks platvormil nähtud teravamaid animatsioone. Deemonite kütt Dante on määratud kaitsma maailma naaberriigist tulevate põrguohtude eest, tehes seda stiilselt tuhandeid kuule tulistades. Esimene hooaeg jõuab haripunkti lähtematerjali väärilise hullumeelse finaaliga, samas kui Hoon Lee kehastatud kurjam White Rabbit varastab etenduse. 2026. aasta teine hooaeg pöörab aga tähelepanu salapärasele Vergilile. Teos ei paku kunagi peent narratiivi, kuid kindlasti on see meelelahutuslik, ehkki mitte nimekirja parim Netflixi adaptatsioon.
Kui sajandi alguses oleks öeldud, et Jim Carrey ja Keanu Reeves mängivad samas filmis peaosi, oleks see uudis tekitanud suurt elevust. Kui oleks mainitud, et nad kehastavad dr Robotnikut ja Shadow the Hedgehog'i, oleks tekkinud segadus, kuid elevus oleks tõenäoliselt püsinud. Kuigi on alati üllatav, et Sonicu filmid näivad olevat ainus teos, mis on Carrey pensionilt tagasi toonud, pakub triloogia viimane film näitleja parimaid töid juba pikka aega. Sonic the Hedgehog 3 on iga uue teosega aina paremaks muutuva seeria edukaim lüli, suurendades Ben Schwartzi armsa sinise siili ümber toimuvate seikluste doosi, absurdsust ja kvaliteeti.
The Last of Us'i muutumine prestiižseks teleadaptatsiooniks näis olevat vältimatu; juba algne mäng sarnaneb oma ülesehituselt sarjale. HBO teose esimene hooaeg vastas suuresti sellele ootusele ning Pedro Pascal ja Bella Ramsey sulandusid armastatud tegelaste Joeli ja Ellie rollidesse. Kui sari oleks sellega piirdunud, võinuks see nimekirjas kõrgel kohal olla. Pärast The Last of Us Part 2 keerukama lähtematerjali ebaühtlast ümberjutustust on aga ebaselge, kas sari suudab loo täielikult vääriliselt lõpetada. Siiski on teose kvaliteet vaieldamatu; esimese hooaja teekond apokalüptilises Ameerikas pakub mõningaid viimaste aastate parimaid telehetki ja episoode.
Varem seostati Resident Evili kinolinate puhul enamasti kvantiteeti, mitte kvaliteeti. Siis tuli Zach Cregger. Filmide Weapons ja Barbarian režissöör võttis Capcomi ellujäämisõuduseseeria olemuse, mis teeb selle kestvaks, ja muutis selle 90-minutiliseks katkematuks aktsiooniks. Filmi kaasahaarava kestuse iga hetk püüab vaatajas esile kutsuda instinktiivse reaktsiooni, olgu selleks naer või karje; mõnikord õnnestub mõlemad sekundite jooksul. Bryani põrgulik öö Raccoon Citys peegeldab seda, milline tunne on üht mängudest mängida, nii nagu ükski varasem katse pole suutnud. Hirmutav, naljakas, absurdne; ühesõnaga Resident Evil.
Cyberpunk: Edgerunners võtab 2020. aasta rollimängu Night City tänavad ja jutustab loo, mis on sama muljetavaldav kui selle silmatorkav animatsioon. Teos põhineb Mike Pondsmithi žanri nurgakiviks peetaval lauamängul, kuid toetub sama palju ka CD Projekti teosele; suured linnaplokid ja tegelased on selles eelloos uuesti joonistatud. Tänu peategelase Davidi ja teda ümbritsevate tegelaste heale ülesehitusele edastab sari mängu teemasid kohati isegi tugevamalt kui mäng ise. See on CD Projekti maailma rikastav täiendus; vaade paigale, millesse paljud meist on sügavalt süvenenud, erinevate silmade läbi.
Netflixi Castlevania sari oli nelja hooaja jooksul järjekindlalt edukas; see tõstis mängude jutustamisvõimet ja andis uue sügavuse tegelastele, kes olid varem loodud eelkõige mängitavust silmas pidades. Osavalt hea ja kurja vahelistel hallidel aladel liikuv teos käsitleb erinevaid rühmi ja motivatsioone kuni rahuldava finaalini. Võttes omaks Game of Thornesi lähenemise, kus ühegi tegelase saatuse suhtes ei saa kindel olla, paistab sari silma Konami seeria põneva tõlgendusena ja teerajajana sellele, mis on mänguadaptatsioonides võimalik.
Tänu Arcane'i esimese hooaja silmatorkavale loovusele ja südamlikule tegelastetöötlusele liitus suur hulk uusi fänne täiesti ootamatult League of Legendsi maailmaga. Rioti MOBA-mängul on muidugi suur ja ustav mängijaskond; kuid arendaja töö väljaspool areeni on samuti muljetavaldav. See hõlmab nii virtuaalsete bändide nagu K/DA meeldejäävust kui ka Arcane'i, mida peetakse üheks Netflixi parimaks sarjaks, olenemata sellest, kas see on videomänguga seotud või mitte. Teine hooaeg ei pruugi olla täielikult tabanud esimeste episoodide astronoomilist taset; siiski seisab animatsioonistuudio Fortiche'i kunstnikutöö ning mässu ja reetmisega põimitud kasvulugu ühe parima videomängu teise meediumisse ülekandmisena.
Prime Video sarja taga olevad stsenaristid ja produtsendid tabasid Bethesda rollimänguseeria adapteerimisel kümnesse. Fallouti mänguseeria on eelkõige seotud maailmaga, milles see toimub; alates kummalistest tegelastest kuni tuumasõjajärgsete paikade veidruseni. Seetõttu oli sarja jaoks õige käik mitte jutustada ümber üht mängu lugu, vaid tabada tunnet, mida tähendab mööda tühermaad hulkumine. Seni oleme näinud kahte hooaega, mis on täis fännidele armsaid detaile; need kasutavad kuulsaid ikoone ja rühmi oma loo jutustamiseks, mitte ei jäta muljet võltsist fänniservice'ist. Sarjale parim kompliment on see, et see jätab mulje, nagu vaataksite mängu, mida te pole veel mänginud, filmitud Fallouti maailma teisest nurgast. See austab oma lähtematerjali, kuid ei sõltu sellest; on piisavalt vägivaldne ja naljakas.
Pokemon on meie kultuuri nii juurdunud, et on raske meenutada, kust kõik algas. Paljude jaoks oli algus animasarjaga, mille peaosas oli innukas noor treener Ash Ketchum. Mõned meist vaatasid sarja esimesi hooaegu enne, kui mängisid Game Boy mänge või vahetasid koolis kaarte; nii et originaalanime lugemine videomängu adaptatsiooniks on peaaegu andestatav. Sarjast on saanud teos, mis on iseseisvalt jõudnud üle 1300 episoodini.
Sari on mängudega nii tihedalt läbi põimunud, et aja jooksul on need üksteist mõjutanud; eriti 1990. aastate keskel ja lõpus. Ashi seiklused Squirtle'i, Charmanderi, Venusaure'i ja nende seltskonnaga ei oleks saanud eksisteerida ilma Pokemon Blue, Red ja Greeni ilmumiseta; kuid kui Pikachu poleks saanud sarja täheks, poleks Yellow mäng kohe järgnenud. See korduv mõju, mis lõi põhimälestusi neile, kes sel ajal üles kasvasid, oli ühe põlvkonna värav videomängude ja Jaapani animatsiooni juurde. Kuigi on peaaegu unustatud, et tegu on adaptatsiooniga, on Pokemoni suur mõju ning vaatamise ajal jagatud rõõm ja pisarad vaieldamatud.
Kommenteerimiseks logi sisse või registreeru.
Kommentaare pole veel. Ole esimene!
