Zach Creggeri Resident Evil film tabab huumoriga videomängu mängimise kohmakust ja paanikat, pakkudes lõbusat õuduskomöödiat, mis tiirleb sarja ümber. Austini Abramsi kehastatud Bryani tegelase kaudu tuuakse mängukogemus kinolinale ning vaatamata absurdsusele tõuseb see esile parimate videomänguadaptsioonide hulgas.
Silma ja Barbari režissöör Zach Cregger tiirleb ümber Capcomi lugupeetud sarja ning tulemuseks olev õuduskomöödia kaos on kerge, kuid äärmiselt lõbus.
Vastikus Doom filmis on koht, kus vaatenurk läheb järsku esimese isiku peale. Justkui ütleks: "Vaadake, täpselt nagu teie, kes te videomängu mängite!" Kuid Zach Creggeri uus Resident Evil film mõistab väga hästi, et see ei sarnane üldse minu videomängu mängimisega. Ekraani teisel poolel võin ma hõljuda süngetes koridorides digitaalse kosmosesõduri kostüümis ja koletised hüppavad mulle näkku, aga ma ei käitu kindlasti nagu kosmosesõdur. Ma karjun; kortsutan nägu, kirun; määrin pulti ja tulistan kuule, mis lendavad lakke. Ja ehkki ma luban endale vahepeal lühikese võiduhüüde, ei täitu see võimsusfantaaasia päriselt.
Just see teebki minu arvates Creggeri Resident Evil tõlgenduse nii lõbusaks. See tabab suurepäraselt videomängude kohmakust, naeruväärseid valesid otsuseid, kohatut üleolevat enesekindlust ja lõpuks seda "ma suudan" vaimu rõõmu, mis meid tavaliselt püsti hoiab. Siin on mängija asemel tegelane Bryan (Austin Abramsi suurepärases esituses), karismaatilise sasipäisusega meditsiinikuller ja tavaline inimene, kes nakatus talvisel õnnetul õhtul Raccoon City T-viiruse puhangusse.
Teekond algab tihedast haiglast ja lõpeb sarja traditsiooni kohaselt ettevõtte laboris; vahepeal külastatakse paljusid tuttavaid Resident Evil peatuspaiku, nagu õudselt mahajäetud maamaja, linna zombide poolt üle ujutatud tänavad ja lühike laskumine kanalisatsiooni. Cregger struktureerib oma filmi ka nagu videomängu; ta saadab Bryani ilma süžeeta tegevusrohkesse seiklusse, mis pärast esimese ülesande seadmist kulgeb peaaegu reaalajas; hüpates rõõmsalt vaenlaste kohtumistest stseenikorralduste, bossivõitluste ja tagasi algusesse. On isegi paar sahtlite sorimise ja laskemoona otsimise stseeni.
Kõige selle juures liigub Bryan vapralt edasi alistuva – ja võitva – karakterisatsiooniga, teadvustamata ennastohverdava – otsusekindlusega, monologeerides peaaegu pideva "kurat" ja "pask" vooga. Ah, ja ta teeb nii eksootilisi õudusest täidetud urinaid, et olen kindel, et ta on loonud täiesti uusi helisid. Olles ise veetnud viimase nädala Silent Hill: Townfalli mängides ja levitanud sarnast vokaalset kõhulahtisust, ei suuda ma kirjeldada, kui tore on näha end ekraanil nii täpselt esindatud.
Vale kätes oleks selline metafiktsiooniline lähenemine kohutav, kuid Cregger, kes kirjutas stsenaariumi koos Shay Hatteniga, on selle töö jaoks vaieldamatult õige mees. Ta on juba tõestanud oma õudus- ja komöödiaannet suurepärastes filmides Barbarian ja Weapons ning tema ainulaadne tundlikkus teenib Resident Evili (sari, mis on hiljuti suutnud esineda tõsisema näoga, kuid toimib pidevalt camp-registris) suurepäraselt. Nii väga kui ma ka mänge ja nende kõrgete põsesarnadega kangelaste panteoni armastan, on nende rumalad lood parimal juhul B-filmi kvaliteediga ning ma olen enam kui rahul, et keegi suurel ekraanil sarjaga veidi nalja teeb.
Ja Creggeri Resident Evil on väga lõbus; see kõigub metsikult jumpscare'idest ja tõelisest pingest slapsticki absurdsuseni ning see toob paratamatult meelde Sam Raimi, ehkki see on vaieldamatult Cregger. Minu arvates on Raimi film Drag Me to Hell õuduskomöödia tipp ja meisterlik õuduspinge juhtimise demonstratsioon; see õõnestab pidevalt õudusnalju tõeliste naljadega, seejärel õõnestab neid omakorda ning iga üleminek suurendab järgmise mõju. Võrreldes sellega toetub Creggeri Resident Evil rohkem vastikule komöödiale kui puhtale õudusele, kuid leiab siiski rütmi, mis aitab mõlemal poolel kõvemini lüüa. Ja on palju hetki, mis jätavad teid uskumatu naeru ja hinge kinni jäänud hingetõmbe vahele (tere, koer!).
Resident Evilil võib olla nõrgim süžee, kuid see tasakaal, Abramsi lõputult armas kohalolu, paar rumalat korduvat nalja ja rida suurepäraseid stseenikorraldusi hoiavad seda sumisedes edasi. Viimaste osas on Resident Evilil mõned nauditavad palad. On veerevaid olendeid, mis väljakutsevad Arcadiani ratsanikuhirmudele, äärmiselt rumal auto tagaajamine, maailma halvim liftisõit ja hingemattev zombivihma stseen, mis on endiselt muljetavaldav isegi siis, kui treiler selle ära rikkus (ma oleksin pidanud oma õppetunni juba ära õppinud). Ausalt öeldes on raske lemmikut valida. Ja algusest lõpuni need suurepärased kleepuvad kehaõuduse koletised: enamasti uued olendid, kuid siiski täiuslikult Resident Evil.
Ma mõtlen, mul oli suurepärane aeg. Creggeri Resident Evil film ei pruugi oma rohke absurdsuse, õhukese põhiliini ja Leoni, Claire'i ja teiste puudumise tõttu olla iga fänni tassike teed, kuid see on parim videomängu mängimise adaptsioon, mida ma näinud olen. Ja oma rumalas hävitavuses – jäädes kangekaelselt ja nutikalt Resident Evili sarja laiema maailma ümber – arvan, et Cregger tabab oma allikmaterjali vaimu paremini kui enamik teisi mängu-film-adaptsioone. Nagu Bryan ühel harval võiduhetkel ütleb: "Videomänguuud!"
